Ma ei ole kunagi sügisest suurt midagi arvanud. Olen alati olnud rohkem kevade ja suve inimene.Mulle meeldib soojus ja päike. Sügis oma sombuste ilmadega on aga täpselt vastand sellele ning seetõttu olen alati soovinud, et see aeg mööduks kiiremini. Nüüd esimest korda elus hakkan ma sügisega sõbraks saama….
Ma näen temas külgi, mida ma pole varem näinud. Kui suvel ma ei raatsi ühtegi päeva toas veeta, siis nüüd ma naudin süümepiinateta tubaseid tegevusi. Suve soojusega tekib tihtilugu Hispaanialik “manjaana” ja nii on kuhjunud hunnik tegemata toimetusi. Nüüd sügisel ma tunnen, et olen asjalikum ja nii mõnedki edasilükatud toimetused saavad lõpuks tehtud. Seekord on sügis mulle kaasa toonud mõnusa energia ja uutmoodi voolavuse.
Jah, ilm on tihtilugu hall ja sombune aga seda mõnusamad on need päevad, kui päike põski paitab. Looduse värvipalett on vägagi kaunis ja lausa kutsub seda ilu nautima. Suvel on minu jaoks lihtne ja mugav olla hommikust õhtuni õues. Sügisel aga tuleb olla leidlikum, et saada piisavalt värsket õhku ja energialaengut loodusest. Hetkel ma naudingi mõnusalt pikkasid jalutuskäike looduses ja aiatöid, sest niisama istudes ju hakkaks õues külm. Muidugi võiks ennast ka soojalt riidesse panna ja villateki ümber keerata ning ikkagi võrkkiiges raamatut lugeda. Ja see oleks palju erilisem kui suvel.
Sügis on hakanud mulle meeldima, sest ta motiveerib mind liikuma ja tegutsema. Lükkab mind välja mugavustsoonist, kuhu muidu kipun tihtilugu kinni jääma. Ta paneb mind rohkem hetkes olema ja aega maha võtma. Looma rohkem väärtust ja sügavamat sisu oma tegemistesse. Mulle tundub, et meist võivad päris head sõbrad saada 🙂
